Piret Jõemägi
Tere!
Minu nimi on Piret.
Meil kõigil on oma lugu, mille järgi oma fookuse elus paika paneme ja mille järgi oma reaalsust loome. See lugu, mida mina endale jutustan ja elan, on Armastuse lugu, sest usun kõigest hoolimata, et kõik on armastus. Isegi kui me seda mingil hetkel ei näe.
​
Armastus on väga õrn tunne. Selleks, et Armastuse sügavamaid sügavusi kogeda, tuleb ise olla väga õrn. Seda võib nimetada ka haavatavuseks. Tuleb olla väga vaikne ja kohal. Siis kogeme seda, mis me oma sügavaimas olemuses oleme ja mis on meie (loomise)ülesanne. Armastus ei lähtu mingist välisest impulsist, vaid meie enda õrnusest. Kui me selle koha ära kaotame, tuleks uuesti kohale tulla ja vaikseks jääda. Armastus on kui janu, samas ka kui jook.
Kõige raskem on armastada iseennast. Seda, et oled olemas. Igasugune armastus algab armastusest iseenda vastu, enese väärtustamisest ja austusest enese suhtes. Siin pole midagi pistmist enesekesksusega, mida ekslikult sageli enda armastamiseks peetakse - need on 2 täiesti erinevat kvaliteeti. Enda armastamine on see koht, kus oled iseendaga täielikus rahus ja tasakaalus ning teostad oma andeid. Aga armastus teise inimene suhtes? See on täielik ühendus, kohalolek selles hetkes. See on see, et mõlemad on teineteise jaoks olemas. Mõlemad on oma kaitsed maha võtnud; oma avatuses ja haavatavuses saadaval teineteise jaoks. Armastus on haavatav ja ilma kaitseteta ühenduses olek käesolevas hetkes. Seadmata erilisi nõudeid, tingimusi või piiranguid.
​
Olen viimasel ajal küsinud endalt seda, et kuidas ma peaksin ennast nimetama, et inimesed mõistaks, millega tegelen. Joogatunde andes olen 17 aastat end nimetanud joogaõpetajaks ja 18 aastat teraapiad tehes nimetanud end terapeudiks. Kuna minu elutöö on tegelikult viimase 25 aasta jooksul olnud teekond iseenda juurde, oma eheda ja autentse põhiolemuse juurde, mille käigus olen ennast osadeks lahti võtnud ja siis uuesti kokku pannud ning neid taipamisi ja kogemusi teraapiaseanssidel, joogatundides ja koolitustel jaganud, siis võin ennast pigem nimetada hoopis teejuhiks. Teejuhiks iseenda juurde. Ja seda nende inimeste jaoks, kes on samuti võtnud sihiks end üles leida ja iseennast päriselt vastu võtta. Ja kui ma suudan oma olemusega selles inimeses, kes minu juurde jõuab, midagi äratada, inspireerida nii, et ta hakkab kogema seda, kes ta tegelikult on ja hakkab kasutama oma andeid, on minu ülesanne täidetud.
​
KÕIK ON ARMASTUS ON KÕIK
​
​
​
​
​
​
