​

KKK raamatu kohta

Miks on teie raamatul selline pealkiri?

See on kõige esimene ja kõige sagedasem küsimus, mida meilt küsitakse. Aga miks ka mitte elumees ja lõbunaine? Kui tõsta kõrvale kõik ühiskondlikud negatiivsed uskumused, hinnangud või suhtumised seoses nende kahe sõnaga, siis jääb alles: ELU (elusus, elusolemine), MEES, NAINE - mõlemad väga vägevad sõnad (uue elu loomine toimub läbi mehe ja naise), LÕBU (lõbusus, naer, mäng, rõõm, kergus, lust). See on kõik väga ilus. Ja need sõnad on puhtad. Me oleme rõõmuga oma paarisuhtes elumees ja lõbunaine või elunaine ja lõbumees, et kogeda neid ilusaid kvaliteete. Vastandid on elutu mees ja kurb naine. Kui suhtes pole enam elu ja rõõmu, siis täidavad tühiku kritiseerimine, põlgus, kaitsesse tõmbumine ja teise blokeerimine. Üks ei räägi ja teine ei küsi ka. Ja nii järgnebki sageli lahkuminek. Statistika näitab, et ligi 60% paaridest lahutavad. Suhtesse saab elu uuesti sisse puhuda, kui mõlemad seda väga soovivad, on valmis endaga tööd tegema ja on valmis muutusteks. Erinevaid praktikaid ja harjutusi, kuidas oma suhet uuesti elusamaks muuta, leiad meie raamatust.

​

Milline on raamatu saamislugu? Kuidas see raamat sündis?

Oleme viimased aastad juhendanud paaridele mõeldud tantrakursusi. Reklaamisime sotsiaalmeedias oma kursuse esimest kolme moodulit: “Usaldus ja andestamine”, “Lähedus ja vabadus”, “Elus ja avatud suhe”, mis meie vaatepunktist on lähisuhte alustalad, kirjastus Pilgrim märkas neid teemasid ja tegi ettepaneku kirjutada nende teemade põhjal raamat paarisuhtest. Seda me siis ka tegime, lisades juurde ka seksuaalsuse teema, mida kajastavad meie kursuse ülejäänud kolm moodulit “Seks ja seksuaalsus”, “Paarismäng”, “Elumees ja lõbunaine”. Mõnes mõttes võib öelda, et oleme seda raamatut oma peas kirjutanud viimased 25 aastat, sama kaua, kui oleme olnud paar. Nüüd sai see siis lihtsalt paberile vormistatud. Selle raamatu puhul on meie jaoks väga oluline see, et me ei edasta lihtsalt mingeid ideid, mõtteid või kontseptsioone paarisuhte kohta, vaid iga sõna ja iga rida sellest raamatust on endal läbi kogetud, läbi elatud, oma kehast läbi lastud. Seetõttu on see kõik meie tõde, mida edastame. Ja kui keegi siit midagi enese jaoks leiab ja see meie läbikogetu ja kirjapandu kedagi aitab, siis teeb see meile palju rõõmu.

​

Kas see on lihtsalt kahe inimese lugu või on siin veel midagi? Kas see on juturaamat või pigem nagu eneseabi õpik?

Raamat koosneb kahest osast. Esimese osa on kirjutanud Margus ja teise osa Piret. Ühe paari lugu on tegelikult kõikide paaride lugu, sest pikas paarisuhtes kerkivad üldjoontes esile samasugused dünaamikad ja protsessid, olgugi, et inimesed on erinevad. Raamatu teine pool on sisuliselt paarisuhte käsiraamat, mis on Pireti kui terapeudi poolt kirjutatud. See sisaldab üldistusi, kogemuste kirjeldusi ja vaatlustulemusi paarisuhte teemal, palju on ka harjutusi, mida saab kas individuaalselt või paarina omavahel kodus teha.

​

Kas te raamatu kirjutamise ajal tülli ei läinud? Kuidas saite kokkuleppele ühises nägemuses?

Oleme raamatu kirjutamisel lähtunud elutervest paarisuhte valemist, et 1+1=1. Mõlemad kirjutasid 50% raamatust täiesti enda tunnetuse ja äranägemise järgi, me ei püüdnud teineteist selles protsessis mitte kuidagi mõjutada ega midagi muuta. Me isegi ei teadnud, mida täpsemalt ja mismoodi teine kirjutab. Üks istus allkorrusel enda kabinetis arvuti taga ja teine ülemisel korrusel enda kabinetis. See on nagu kontsert, kus viiul jääb viiuliks ja klaver jääb klaveriks - mõlemad mängivad sama muusikapala, aga kumbki jääb enda tämbri ja omapära juurde. See, mis paarisuhetes sageli kiiva hakkab kiskuma, on see, et tahame muuta teist inimest enda näo järgi. Sisuliselt klaver tahab, et viiul hakkaks tegema klaveri häält. Ja viiul ootab, et klaverist tuleks viiuli hääl. Selle tulemuseks on võitlus, asjatud ootused, kaos, kurbus, valu. viha, trots, eemaldumine, kapseldumine. Üks olulisemaid asju paarisuhtes ongi see, et me ei püüaks teist muuta enda näo järgi ja laseme teisel olla selline nagu ta on enda tämbriga, et suhe oleks huvitav. Isegi kui ühel hetkel võib juhtuda, et oleme paarisuhtes suutnud teist nii palju mõjutada ja temaga manipuleerida, et ta on ennast selles suhtes ära kaotanud ja teeb kõike meie tahtmise järgi, siis meil kaob austus oma partneri suhtes. Meil kaob ka igasugune tõmme, sest suhtes pole enam polaarsust. See kontsert, kus kaks erinevat pilli mängivad sama pala, aga kumbki enda moodi, on palju huvitavam, kui laval on kaks täpselt samasugust pilli.

​

Kui te kirjutate paarisuhetes toimuvatest protsessidest, siis mis  on kõige üldlevinum viga, mida teevad naised oma meestega suheldes?

Naine hakkab paarisuhtes mängima oma mehele ema. Ja mida teeb sageli ema? Kontrollib, piirab, juhendab, õpetab, näägutab, kaagutab, poputab liigselt jne.. Ostab isegi oma mehele riideid enda nägemuse järgi, nagu teeb seda ema oma pojaga. Igal mehel on juba oma ema olemas, ta ei vaja asendusema. Mees vajab naist. Naist, kes teda inspireeriks ja ahvatleks teda tantsima seda elutantsu. Naine, kes on sügavalt kontaktis naiseks olemise energiaga enda sees, sütitab mehe elama ja siis tahab mees tegutseda, uusi maid avastada ja luua midagi uut; otsida üles see draakon, kelle kõhu all on peidus maailma aarded ja tuua need aarded naise jalgade ette….või ehitada kasvõi naisele kasvuhoone:)… Kui oleme oma mehele ema eest, siis ta jääb oma turvalisse mugavustsooni ning mingit arengut ega sisemist kasvu ei toimu. Aga kõigis meis on (hinge)igatsus kasvada ja kogeda seda, kes me päriselt oleme. Ühel hetkel ei meeldi meile endale ka enam see mees, kes pole poisikese psühholoogiast väljunudki. Ja muidugi hakkame teda selles süüdistama. Aga kas me ise oleme naise energias? Kas me oleme kontaktis oma naiseks olemise sügavusega? Mehest saab mees, kui ta seisab silmitsi oma hirmudega ja tuleb nendest läbi. Kui naine on naise energias, siis ta on nagu loodusstiihia, ürgmeri, keeristorm, vulkaan, maavärin, metsik džungel ja see on mehe jaoks väga hirmutav. See on ka naise enda jaoks väga hirmutav - olla kontaktis oma sügava naiseliku olemusega - seetõttu paljud ka ei julge endas seda vastu võtta ning seda vägevust endas kogeda. Kui me naistena seda aga julgeme ja selles elame ning mees jääb kohale ning hirmust plagama ei pista, siis on see olnud otsekui initsiatsioon, kus poisikesest on saanud mees. Ta on tormisel ürgmerel jäänud paigale, jäänud ellu, ei ole põgenenud. Läbi selle kohale jäämise kogeb ta enda tugevust, sisemist stabiilsust. Iga kord, kui mees seisab silmitsi hirmuga ja ei põgene, suureneb tema enesekindlus. See mees, kes jääb sellise ürgmereliku naise kõrval paigale on üks väärt mees. Ja mis toimub ürgmerega, kui mees kaljuna paigale jääb ega ei põgene? See ürgmeri rahuneb ja ta teab, et ta saab seda meest usaldada. Ema sünnitab poja, naine sünnitab mehe.

 

Mida teha, kui suhtest on kirg ja tõmme kadunud?

Tavaliselt tekib see küsimus, kui inimesed on turvalises suhtes.Esiteks on siin tegemist konfliktiga Erose ja Agape vahel. Meil on vastandlikud vajadused – vajadus turvalisuse järgi ja vajadus uudsuse ja ootamatuse järgi. Agape annab stabiilsuse, truu sõpruse ja turvalisuse. Erose jaoks on vaja uudsust, ootamatust, seikluslikkust. Pikka aega kestnud suhetest kipub Eros ära kaduma. Liiga suur tuttavlikkus ja turvalisus ei loo Erose jaoks vajalikku pinget. Teiseks - inimestel on uskumus, et tema seksuaalsuse peab käivitama keegi teine, see “õige” partner. See oma naudingu eest vastutuse teisele veeretamine tekib sellest, et inimene ise ei tunne oma enda seksuaalsust, sageli on see tema jaoks nagu kontvõõras. Oluline on see, et inimesed ise oleks oma erootilise minaga ühenduses ja see mäng, mis siis partneriga koos olles tekib on juba lisaboonus. Niisiis, pikaaegsed partnerid on teineteise jaoks seksuaalselt huvitavad, kui nende suhtes on distantsi, üllatusi, ootamatusi ja mängu ehk siis Agape on tagaplaanil. Kui astutakse oma mugavast turvatsoonist välja. See, kes suudab oma partnerit kõrvalt vaadata ja näha temas põnevat inimest, hoiab üleval ka oma seksuaalset kirge tema vastu. Tuleks ka uurida sügavamalt omaenda seksuaalsust ning minna selles kohas sügavamale. Tantra tööriistad on siin suureks abiks.

​

​Miks tuleb turvalises ja hästi toimivas suhtes ette truudusetust ja kõrvalhüppeid?

Truudusetus ei tähenda alati, et armastus partneri vastu otsa sai. Selle taga on vajadus seikluslikkuse järgi, vajadus tunda end rohkem elusana, vajadus ennast proovile panna, avastada iseendas uusi külgi, millest varem aimugi polnud. See on just see, mida Eros annab. Kui petetud pool küsib kõrvalhüppe teinud partnerilt, miks ta seda tegi, siis tihti ei ta ei oska oma käitumist ei mõista ega lahti mõtestada. Elutu, poolsurnud olek suhtes on kõrvalhüpete peamiseks põhjuseks. Inimesed, kes on olnud truudusetud, kirjeldavad seda nii, et nad tunnevad, et on sel hetkel väga elus. Enamasti ei ole asi selles, et tahetakse partnerist lahku minna, tahetakse sisemuses hoopis ise muutuda, maha jätta see "mina", kes on tardunud. Nii et truudusetuse puhul pole tegemist mitte sellega, et otsitakse uut partnerit - otsitakse hoopis uut iseennast või iseenda kaduma läinud osa.

​

​Te olete rohkem kui 25 aastat koos olnud, milline on siis hästi toimiv paarisuhe? 

Harmooniline ja hästi toimiv paarisuhe on nagu A4: AUS, ARMASTAV, AVATUD, ANDESTAV.

​

​Milline on halb, mittetoimiv paarisuhe?

See on suhe, kus üks ei räägi ja teine ei küsi ka. See on suhe, kus kogetakse kriitikat ja  põlgust; kus ollakse kaitses ja blokeeritakse teist.

​

​Mis on teie raamatu põhisõnum?

Eks igaüks leiab siit endale oma põhilise sõnumi ise vastavalt sellele, millises kohas ta oma suhetes on, aga meie vaatenurgast on tegelikult isegi 2 põhilist sõnumit: pühendunud paarisuhe on kiirtee iseenda juurde ja teine sõnum on see, et igas paarisuhtes on kriisid, tõusud ja mõõnad, aga kõigest on võimalik läbi tulla, kui on soov iseendaga, nende kriisidega ja oma suhtega tööd teha. Kõikide suhetega on võimalik tööd teha ja neid tervendada, kus pole psüühilist ega füüsilist vägivalda. Psüühilise ja füüsilise vägivalla puhul tuleks leida endas üles julgus selle suhte uks selja taga kinni panna, sest reeglina kipub vägivald korduma.

​

​Mida tähendab see, et paarisuhe on kiirtee iseenda juurde?

Täpsemalt on sellest kirjutatud meie raamatus, aga väga lühidalt kokku võttes võib öelda, et me otsime me terve elu iseennast ja pühendunud paarisuhe on võimalus jõuda autentse ning eheda iseendani kiiremini kui ükskõik milliseid praktikaid teha või õpetusi järgida. Väliselt tegeleme erinevate tegevustega, aga kõikide nende tegevuste all otsime seda, kes me päriselt oleme. Meil on sisimas sügav igatsus kogeda oma põhituuma. Kuna oleme igapäevaelus ennast peitnud erinevate maskide taha ja mängime väga kindlaid rolle vastavalt sellele, millise identiteedi oleme enda jaoks üles ehitanud, on meie põhiolemus peidus erinevate kihtide ja kaitsete all. Pühendunud pikas paarisuhes teeme ennast täiesti lahti ja maskid ning kihid hakkavad maha langema - meil on võimalus kohtuda iseendaga. Erinevate osadega iseennast. On võimalik ennast tundma õppida sügavamal tasandil, on võimalus ennast vastu võtta ja ennast (taas)armastama hakata. Kuidas sa aga saad ennast armastada, kui sa isegi ei tea, kes sa oled - keda sa siis armastad?

​

​​Mida teha , kui mina soovin oma ja meie suhte  arengus edasi liikuda, aga partner ei taha kaasa tulla ja sisuliselt seisab paigal?

Partnerlussuhtes ongi nii, et vahepeal on üks sammuke eespool ja ootab teist järele ja siis vastupidi, see on üks suhte dünaamikatest. Vahepeal on ka perioode, kus saab koos käsikäes kulgeda, kuna mõlemad on samas kohas. Siis liigub jälle üks veidi etepoole jne.Tavaliselt on pea igas paarisuhtes hetk, kus tuleb teha valik - kas läheme suhtega sügavamale või läheme laiali. Kas liigume vertikaalsel teljel või horisontaalsel teljel. Kas elame täiel rinnal ja kogeme elu sügavust või on elu meie jaoks pealispindne kogemus. Kui üks soovib liikuda vertikaalselt elu sügavustesse, aga teine soovib ainult nuusutada elu, siis on siin paratamatult tunnetamise koht, kas see on see, mida ma tahan? Kas ma soovin tõesti sellist elu elada? Võib-olla ongi siin kõige parem lahku minna? Ja vahel ongi nii õigem.

​

Kas see on naistekas või on siin midagi meestel ka lugeda?

See on vägagi meeste raamat. Ainuüksi juba sel põhjusel, et üheks autoriks on mees, kes kirjeldab ühte paarisuhtet mehe pilgu läbi ja mehelikus võtmes. Kindlasti sobib see raamat nende meeste lugemislauale, kelle jaoks on oluline suhe oma partneriga ja  on soov suhtega sügavamale tasandile liikuda.  Kuna enamus meeste jaoks on naine oma olemuselt müsteerium, sest naine pole nii lihtsalt ega üheselt defineeritav, siis pakuks tõenäoliselt  meestele huvi ka "Naise seksuaalsuse" peatükk.

 

TAGASISIDE:

Tere! Annan tagasisidet raamatu kohta ja kokkuvõttes saan öelda, et minule kasulik.

Kirjutan otse, sest seks on teatavasti tabu ja tuleb tunnistada, et lugesin elus esimest korda (ise 44 a naine!) nii täpset kirjeldust, et mis, kus ja kuidas. Minule on see abiks oma seksuaalsuse avastamisel, edasiarendamisel. Mees on niipalju tubli, et küsis minult raamatu kokkuvõtet, et ma jutustaks, nii et vuristasin talle kõik ette, mis ma just teada sain. Seega aitäh selliste asjade kirjapanemise eest ja see formaat kutsus lugema, sest esimesena huvitas mind väga mehe vaatevinklist kirjapandu. See stiil oli hoopis midagi muud, kui seni harjunud, aga sisaldas väga olulisi vihjeid, kuidas mehed mõtlevad ja näevad asju ja avaldas ka telgitaguseid, mis oli ka mulle oluline viide, et ka päris kehvast seisust on võimalik läbi tulla. Mulle on seda usku praegusel ajal vaja. Seega ma tänan, ma tänan, ma tänan!  Kõike kaunist ja edu raamatuga!

Katrin, 44

 

Tõeline käsiraamat. Ja hästi voolavalt, südamest ja lihtsalt kirjutatud.

Kristin, 40

​

Piret koos oma Margusega kirjutavad oma 25 aastat kestnud suhte arengutest - 100 lk üks ja 100 lk teine. Selles protsessis nad ei kooskõlastanud omavahel kirjutatava vormi ja nii tulidki need omanäolised ja ometi kirjeldavad nad selgelt ühte lugu.

Marguse nägu on kui vestlus lugejaga, selles on huumorit, lahedaid seoseid, julgeid järeldusi. Tema sirgjooneline mehelik vaade ja oma tõde, mida suure huviga lugesin. Rõhutatult OMA tõde, tungivalt soovitatud on teha oma järeldused ikka ise.

Pireti nägu on sügav, milles oma elu- ja ajaproovile vastu pidanud erinevad inimeseks olemise õpetused sünteesitud justkui elutarkuste käsiraamatuks. Tihe tekst, mis ometi kirjutatud lihtsas keeles ja tuntavalt läbi südame. Ehe ja aus ja praktilinegi. Piire (oma piiratust) avardav. Mh ka vastutuse võtmisest oma seksuaalsuse eest ja selle äratamisest.

Kelli, 42

​